Autism

Ajaloost (autismihäire mõiste)

Antiikajal, keskajal: “haldjate või kuradi poolt vahetatud laps”.

1801.a. prantsuse arst Jean-Marc-Gaspard Itard kirjeldas metsast kinni püütud 12-aastast poissi Victor`it kui “Aveyroni metspoissi, ” kes ei õppinudki rääkima. J. Itardi arvates oli poisi ebahariliku käitumise ja kõnetuse põhjuseks isoleeritult elamine väljaspool inimühiskonda. Talle vaidles vastu tuntud prantsuse psühhiaater Philippe Pinel, kelle arvates poiss oli arenguhäirega juba sünnist saati.

1809. a. Inglismaal John Haslam kirjeldas poissi, kes 1 a.vanuselt oli mesilastelt kõvasti nõelata saanud ja kelle käitumine hiljem meenutas väga “Aveyroni metspoissi”.

XIX saj. lõpul Henry Maudsley ettepanekul kõigi ebahariliku ja imeliku käitumisega laste kohta võeti tarvitusele termin “lapseea psühhoos.”

1919.a. Ameerika psühholoog Lightner Witmer kirjeldas 2a. 7 kuu vanust poissi, kes oli autistliku käitumisega ning kes erikoolis individuaalse pikaajalise visa õpetamisega tegi edusamme nii õppimises kui ka praktiliste oskuste omandamises.

1943. a. Leo Kanner USA-s kirjeldas gruppi lapsi, kellel esinevate omapäraste käitumis-/suhtlemishäirete eristamiseks muudest lapseea psüühikahäiretest ta võttis tarvitusele nimetuse “early infantile autism” (kirjanduses tuntud ka kui Kanneri sündroom). Neil lastel oli rida ühiseid jooni:

emotsionaalse kontakti puudumine teiste inimestega;
endassetõmbunud, endassesüvenenud olek;
sageli ebaharilik ja rutiinne tegevus või liigutused;
täielik kõnetus või arusaamatu ja ebaharilik kõne;
kiindumine (hõivatus) objektide mõnesse omadusesse;
hea või rahuldav ruumitaju ning hea mehhaaniline mälu, mis oli kontrastiks avalduvaile õppimisraskustele või puuetele psüühika teistes valdkondades;
mõtestatud, arusaav, tähelepanelik pilk/vaade.

1944.a. Hans Asperger avaldas Austrias saksa keeles töö, milles kirjeldas gruppi lapsi ja noorukeid, kellele oli iseloomulik:

naiivsus ja situatsiooni mittetabav käitumine;
intensiivselt harrastatavad, kuid kitsapiirilised, enamasti nende eale mittevastavad või mittefunktsionaalsed huvid;
hea sõnavara ja grammatika, kuid kõne teemad enamasti seotud vaid ta enda huvialadega;
halb motoorne koordinatsioon, kohmakus;
intellekti piirialane, keskmine või isegi kõrge tase, kuid vaatamata sellele võis neil esineda 1-2 õpivilumuse häiret;
puudulik intuitsioon.

XX saj. I poolel autismi ei peetud kehaliseks (ajukoe) haiguseks, vaid emotsioonihäireks, mis sugenenud vanemate ebaõigest või endale teadvustamata vaenulikust suhtumisest lapsesse.

Pöörde sellesse arvamusse tõid al. 1960-ndaist aastaist uued andmed lapse psühholoogilisest ja kõne- ning keelearengust, aju funktsioonidest, samuti mitmete uurijate (M. Rutteri, Chr. Gillbergi jt.) autismialased uuringud.
1962. a. Inglismaal loodi autistlike laste vanemate ja spetsialistide assotsiatsioon “National Autistic Society.”

1967. a. Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni 8. versioon (RHK-8 ehk ingliskeelse lühendi järgi ICD-8) käsitles “lapseea autismi” veel kui lapseea skisofreeniat.

1970.a. Judith Gould ja Lorna Wing uurisid Londoni ühes rajoonis kõiki alla 15 a. vanuseid lapsi ja tulid järeldusele, et Kanneri ja Aspergeri sündroom on erilise, sotsiaalse suhtlemise ja koostöö häire avaldus.

1977. a. RHK-9 eristas “lapseea autismi” rubriigis “Lapseea psühhoosid”.

Ameerika mandril juhtiva psüühikahäirete klassifikatsiooni DSM-3 (1980), DSM-3-R (1987), DSM-4 (1994) ja Euroopa vastava klassifikatsiooni ICD-10 määratluse kohaselt autismihäire korral ei ole tegemist mitte psühhoosiga (s.o. haigusega, millel on algus, kliiniliste avalduste muutused haiguse kulus ja paranemine; haigust on võimalik medikamentoosselt ravida jne.), vaid lapse psühholoogilise arengu häirega, s.o. suhteliselt stabiilse seisundiga (sarnaselt näiteks lugemis- või kirjutamishäirega).
Nimetus: “Pervasive Developmental Disorder”.

(allikas: dots. Jüri Liivamägi)